Õhtupalve

Mõned päevad jäävad meie kehasse. Nad vajuvad õlgadesse, hingamisse, vaikselt südame taha. Mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt... jäävad. "Õhtu palve" on vaikne ruum iseendale – päeva lõpus, kui enam ei pea olema tugev, kiire, nähtav. See on hetk, mil lasta lahti sellest, mis enam ei kanna ja võtta endaga kaasa see, mis kasvas – märkamatult, aga päriselt. See on kutse end kuulata. Austada. Tänada. Ja lõpuks – lubada end rahusse.

Õhtu toob endaga vaikuse.

Ja selles vaikuses on koht kõigele, mida ma täna kandsin.

Ma ei pea kõike endaga edasi viima.

Ma ei pea kõike mõistma ega parandama.

On asju, mis lihtsalt olid – ja mis võivad nüüd lahustuda.

Ma luban sellel päeval minna.

Ma luban oma kehal vajuda pehmemaks.

Ma luban oma meeltesse tulla kerguse.

Ma luban südamesse ruumi – vaikuseks, äratundmiseks, andestamiseks.

Kõik, mis oli raske – ei pea enam jääma.

Kõik, mis jäi ütlemata – ei pea enam kõlama.

Kõik, mis ma endalt ootasin – ei pea täna täituma.

Ma võin lihtsalt olla.

Aga on ka asju, mida ma kannan endas edasi.

Täna oli hetki, kus ma olin kohal.

Hetki, kus ma valisin rahu.

Hetki, kus ma ütlesin “ei” või “jah” – enda jaoks.

Hetki, kus ma olin aus, tugev, õrn või loov.

Hetki, kus ma kasvasin.

Ja neid ma võtan endaga kaasa.

Ma tänan ennast.

Ma olen enda üle uhke.

Väikeste asjade eest.

Selle eest, et ma ilmusin kohale.

Selle eest, et ma püüdsin.

Selle eest, et ma jäin iseendaks.

Ma ei pea kõike hoidma.

Ma ei pea kõike teadma.

Ma ei pea kõike kontrollima.

Täna ööselma lasen lahti...

ja võtan vastu pehmuse ja rahu.

Kairi Carine Saarts